Erinevustest ja kuulumisest - tiigritest ja tittedest

Sellel pildil on Bengali tiigri kaksikud - üks valge ja teine tavaline - oranži-pruuni triibuline. Ja igal tiigril on oma moodi triibud ja sellega ka erineb ta kõigist teistest tiigritest.

Mulle on päris sageli öeldud, et minu kaks last näevad väga sarnased välja - nad on nii ühte moodi. Aga tegelikult on nad ju nii erinevad! Üks on natuke hellema meele ja õrnema hingega, samas kui teine paistab olevat väga isepäine traageldis. Nende arusaamine emme heast hoolest erineb päris palju. Kuidas siis teada, et kuidas neist mõlemast kasvatada usinaid ja tublisid suuri tiigreid?

Nagu tiigrid ja lapsed on erinevad, on ka erinevad vanemad ja kasvatusstiilid ja lähenemised nendele erinevustele. Meie koolisüsteem üritab erinevusi sageli pigem ühetaolisteks vormida - ühte moodi mõtlevate inimestega on lihtsam asju ajada. Samas online-keskkonnad võimaldavad vähemalt mingil määral püüda säilitada neid erisusi. Paljuski võiksime igaüks olla oma moodi. Aga teatud vanuses lapsed ja noored ei taha. Olla sõprade moodi, olla ära tuntavalt mingisse gruppi kuuluv, on sageli palju olulisem.

Headele tiigrivanematele tahaksin soovitada seda, et online-keskkondade mitmekülgsust kasutataks ära selleks, et toetada lastes seda isemoodi olemise soovi. Online-keskkonnad võimaldavad leida üles neid väheseid teistmoodi olla julgevaid inimesi ja siis saabki olla omamoodi, aga kuuluda siiski kokku.

Selle soovituse juures on siiski üks oht või üks aga... On hea, kui laps tahab ennast väljendada, olla loov, olla teist-moodi mõtlemisega, aga teatud sorti teistmoodimõtlemist on ühiskond läbi aegade õppinud ohtlikuks pidama. Nii võib internetis leida mõttekaaslasi, kes teismelisele ütlevad, et endale käe külge panemine, vigastamine, tervist-kahjustavalt käitumine või enesehävitus on selles grupis aktsepteeritud. Ja kui meie tiigrikutsusid sellisteks asjadeks julgustatakse, siis on küll kuri karjas.

Samas, on ju tore, kui teie tiigrilaps tahab olla teie moodi. Eriti just nende tiigrititade puhul on see isiklik eeskuju, kindlus ja toetus see kõige parem ja nii tahavad mõlemad mu lapsed olla veel minu moodi, teha neid asju mida minagi. Meie koduses tiigrikasvatuses on see näiteks viinud selleni, et mina, kes ma päevast päeva kontoris arvuti taga tööd teen, kodus arvutit laste nähes praegu ei pruugi. Tiigritited on alles väiksed ja nakkav eeskuju viib meid praegu pigem kööki ja õue ja küll see arvutikaudne salamaailm alles jõuab veel avaneda. Ja issi arvutist avanevad vahel harva õpetlikud YouTube videod (et ikka teaks, mis häält teeb krokodill) või põnevad maailmad (legomehikeste uued seiklused Atlantise sügavustes). Ja sõltumata sellest, millised online-keskkonnad on populaarsed 5 või 10 aasta pärast, siis inimlikku koosolemise oskust või erinev olemise julgust tuleb tänastele tiigritittedele õpetada kanalist ja vahendist sõltumatultki.

Sotsioloogilisest keskkonnast

Lapsevanemana olen endalt küsinud, mis oleksid need keskkondlikud mõjutajad, mis innustaksid lapsevanemaid minema e-õppesse lapsevanemaks olemist õppima.

Tüüpiline lapsevanem ju ei ole hädas oma lapse kasvatamisega seetõttu, et tal puuduks lapsevanemaks olemise oskused - vähemalt ei tunnista ta endale seda. Teemad, millest ta üle ei käi kuulutab ta ebaoluliseks või siis triviaalseks, millega laps peab ise hakkama saama. Isegi kui kõik tema ümber kahe käega peast kinni hoiavad tema ja tema lapse tegemisi pealt kuulates - saab ikkagi tihti rohkem selle üle ühiselt naerda, kui järeldatud, et ma/sa vist ikka ei oska tegelikult oma last kasvatada.
Provokatsiooniliselt arvan, et tagasi hoitakse jälle selle pärast, et ega ometi teise pinnule viidates mul palk silmast paistma ei hakka. Aga enamasti on see selline - see ei ole minu asi, kuidas sina oma lapsi kasvatad - suhtumine.

Tihti on tore kuulata 18-20 aastaseid krapsakaid noori inimesi, kes teavad täpselt kuidas peaks kõike tegema lastekasvatuses ning nad ütlevad selle ka kohe välja. Siis aga tulevad neil endil lapsed ja nii otse enam justkui rääkida ei taheta ju siis katsetused näitavad, et lapsed ei ole lihtsasti programmeeritavad ja keerulisemaid asju aega uurida ei ole. Minnakse kiiresti rajale - kasvatan nagu mind kasvatati - ma ju täitsa normaalne inimene.
Oluline on aga küsida, kas meie lapsed peavad olema sama normaalsed nagu meie või pigem peaks eesmärk olema, kuidas meie lapsed oleks oluliselt paremad ja edukamad ühiskonna liikmed kui meie oleme.

Samas ei usu mina, et lastevanematel üldiselt ei tule hetki, kus ta tunneb, et puudub hea vastus küsimusele"Mis ma siis nüüd (temaga/endaga) peale hakkan?"Ja tegelikult on sul alati vaid üks võimalus midagi teha ning alternatiivse variandi kohta ei saa iial tagasisidet, kas see oleks ehk ka mõjunud. Oleks ju siin just see koht, et haara klaviatuur ja mine otsi abi - aga ei minda. Võta endale 2 vaba päeva töölt ja õpi lapsevanemaks olemist - aga ei võeta.
Võibolla on siis küsimus selles, et:
- ei soovita sellest rääkida avalikus jutukas/foorumis, koos teiste omasugustega;
- ei teata ühtegi kohta, mida lapsvanemaks olemise teaduskeskuseks saaks pidada
- usutakse, et lapsevanema rollis tehtavad otsused tulevad sinu seest ja on oma loomuliku tekke põhiselt absoluutselt õiged ja paremaid tegelikult ei olegi
- Lapsevanema rollis ei ole aega piisavalt, et oma otsuste ja nende tagajärgede üle pikemalt arutleda.
Mis teie arvate - kommenteerige?

Samas mis võiks sotsiaalses mõttes motiveerida lapsevanemaks olemist õppima.
1. Lapse eest antavad puhkuse päevad võiks vähemalt osaliselt asendada lapse eest antavate koolituspäevadega. Koolituspäevad peavad enne võetud olema, kui puhkuse päeva saab:)
2. Koolitus lasterikastes peredes oleks kindlasti eriti teretulnud nii, et kogu pere on kaasatud, sest kui vaid lapsevanem püüab 5 või 6 lapse kõrvalt õppida süvenenult, siis mina usun, et pere ei ela seda kergesti üle. Kaasates e-õppesse terve perekond annaks aga äkki hoopis parema tõuke õppimiseks.
3. Kindlasti innustavad positiivsed lood sellest, kuidas teistel läbi koolituse on parem hakanud.
4. Kõige efektiivsem ga oleks minu meelest kodaniku algatus, kus igaüks oskaks ilma solvamata ja solvumata otsekoheselt rääkida sellest, kuidas tema tuttav lapsevanema rollis hakkama justkui saab.
5. Metoodik lapsevanemad. Alustaks lapsevanemale mentorite määramise programmi, kus algajale lapsevanemale annab pidevalt nõu üks konkreetne kogenud lapsevanem, keda siis vastavalt koolitatud on. Edukamad saaksid aga ise mentoriks hakata ja seeläbi mõjutada teiste perede heaolu ning õnne.

Jällegi - mis teie arvate, millised oleksid erinevate vajadustega lapsevanemate jaoks motiveerivad mudelid?

Head lastevanemad ja kõik teised huvilised!

13. oktoobril toimub järjekorras kaheksas e-õppe päev, mis kannab nimetust „Kuidas kasvatada beebitiigrit?“. Tervikliku informatsiooni e-õppe päevast ja selle raames toimuvatest tegevustest leiad siit.

E-õppe päeval arutame lapsevanemaks olemise rolli üle - miks on oluline luua struktureeritud lastevanemate veebipõhine tugi- ja suhtlussüsteem ning mis roll on lastevanemate võrgustiku olemasolul laste kasvatamisel; kuidas muuta arvuti laste arengut toetavaks õppevahendiks? kas noorte internetikasutus on ka tegelikult vajalikul määral mitmekülgne ning erinevaid võimalusi ära kasutav? mida on täiskasvanutel ja lastevanematel oma järeltulevale põlvkonnale õpetada? milliseid strateegiaid kasutavad lapsed ja nende vanemad ohtude minimeerimiseks ning võimaluste maksimeerimiseks? mida arvuti pakub ja mida saaks vanemad arvestada oma lapse arendamisel?

Ajaveebis on võimalik Sinul enda arvamust avaldada, küsida küsimusi ja jagada häid/halbu kogemusi!

Ajaveeb on avatud aruteludeks 27.09.-17.10.2010.