Sellel pildil on Bengali tiigri kaksikud - üks valge ja teine tavaline - oranži-pruuni triibuline. Ja igal tiigril on oma moodi triibud ja sellega ka erineb ta kõigist teistest tiigritest.
Mulle on päris sageli öeldud, et minu kaks last näevad väga sarnased välja - nad on nii ühte moodi. Aga tegelikult on nad ju nii erinevad! Üks on natuke hellema meele ja õrnema hingega, samas kui teine paistab olevat väga isepäine traageldis. Nende arusaamine emme heast hoolest erineb päris palju. Kuidas siis teada, et kuidas neist mõlemast kasvatada usinaid ja tublisid suuri tiigreid?
Nagu tiigrid ja lapsed on erinevad, on ka erinevad vanemad ja kasvatusstiilid ja lähenemised nendele erinevustele. Meie koolisüsteem üritab erinevusi sageli pigem ühetaolisteks vormida - ühte moodi mõtlevate inimestega on lihtsam asju ajada. Samas online-keskkonnad võimaldavad vähemalt mingil määral püüda säilitada neid erisusi. Paljuski võiksime igaüks olla oma moodi. Aga teatud vanuses lapsed ja noored ei taha. Olla sõprade moodi, olla ära tuntavalt mingisse gruppi kuuluv, on sageli palju olulisem.
Headele tiigrivanematele tahaksin soovitada seda, et online-keskkondade mitmekülgsust kasutataks ära selleks, et toetada lastes seda isemoodi olemise soovi. Online-keskkonnad võimaldavad leida üles neid väheseid teistmoodi olla julgevaid inimesi ja siis saabki olla omamoodi, aga kuuluda siiski kokku.
Selle soovituse juures on siiski üks oht või üks aga... On hea, kui laps tahab ennast väljendada, olla loov, olla teist-moodi mõtlemisega, aga teatud sorti teistmoodimõtlemist on ühiskond läbi aegade õppinud ohtlikuks pidama. Nii võib internetis leida mõttekaaslasi, kes teismelisele ütlevad, et endale käe külge panemine, vigastamine, tervist-kahjustavalt käitumine või enesehävitus on selles grupis aktsepteeritud. Ja kui meie tiigrikutsusid sellisteks asjadeks julgustatakse, siis on küll kuri karjas.
Samas, on ju tore, kui teie tiigrilaps tahab olla teie moodi. Eriti just nende tiigrititade puhul on see isiklik eeskuju, kindlus ja toetus see kõige parem ja nii tahavad mõlemad mu lapsed olla veel minu moodi, teha neid asju mida minagi. Meie koduses tiigrikasvatuses on see näiteks viinud selleni, et mina, kes ma päevast päeva kontoris arvuti taga tööd teen, kodus arvutit laste nähes praegu ei pruugi. Tiigritited on alles väiksed ja nakkav eeskuju viib meid praegu pigem kööki ja õue ja küll see arvutikaudne salamaailm alles jõuab veel avaneda. Ja issi arvutist avanevad vahel harva õpetlikud YouTube videod (et ikka teaks, mis häält teeb krokodill) või põnevad maailmad (legomehikeste uued seiklused Atlantise sügavustes). Ja sõltumata sellest, millised online-keskkonnad on populaarsed 5 või 10 aasta pärast, siis inimlikku koosolemise oskust või erinev olemise julgust tuleb tänastele tiigritittedele õpetada kanalist ja vahendist sõltumatultki.
Mulle on päris sageli öeldud, et minu kaks last näevad väga sarnased välja - nad on nii ühte moodi. Aga tegelikult on nad ju nii erinevad! Üks on natuke hellema meele ja õrnema hingega, samas kui teine paistab olevat väga isepäine traageldis. Nende arusaamine emme heast hoolest erineb päris palju. Kuidas siis teada, et kuidas neist mõlemast kasvatada usinaid ja tublisid suuri tiigreid?
Nagu tiigrid ja lapsed on erinevad, on ka erinevad vanemad ja kasvatusstiilid ja lähenemised nendele erinevustele. Meie koolisüsteem üritab erinevusi sageli pigem ühetaolisteks vormida - ühte moodi mõtlevate inimestega on lihtsam asju ajada. Samas online-keskkonnad võimaldavad vähemalt mingil määral püüda säilitada neid erisusi. Paljuski võiksime igaüks olla oma moodi. Aga teatud vanuses lapsed ja noored ei taha. Olla sõprade moodi, olla ära tuntavalt mingisse gruppi kuuluv, on sageli palju olulisem.
Headele tiigrivanematele tahaksin soovitada seda, et online-keskkondade mitmekülgsust kasutataks ära selleks, et toetada lastes seda isemoodi olemise soovi. Online-keskkonnad võimaldavad leida üles neid väheseid teistmoodi olla julgevaid inimesi ja siis saabki olla omamoodi, aga kuuluda siiski kokku.
Selle soovituse juures on siiski üks oht või üks aga... On hea, kui laps tahab ennast väljendada, olla loov, olla teist-moodi mõtlemisega, aga teatud sorti teistmoodimõtlemist on ühiskond läbi aegade õppinud ohtlikuks pidama. Nii võib internetis leida mõttekaaslasi, kes teismelisele ütlevad, et endale käe külge panemine, vigastamine, tervist-kahjustavalt käitumine või enesehävitus on selles grupis aktsepteeritud. Ja kui meie tiigrikutsusid sellisteks asjadeks julgustatakse, siis on küll kuri karjas.
Samas, on ju tore, kui teie tiigrilaps tahab olla teie moodi. Eriti just nende tiigrititade puhul on see isiklik eeskuju, kindlus ja toetus see kõige parem ja nii tahavad mõlemad mu lapsed olla veel minu moodi, teha neid asju mida minagi. Meie koduses tiigrikasvatuses on see näiteks viinud selleni, et mina, kes ma päevast päeva kontoris arvuti taga tööd teen, kodus arvutit laste nähes praegu ei pruugi. Tiigritited on alles väiksed ja nakkav eeskuju viib meid praegu pigem kööki ja õue ja küll see arvutikaudne salamaailm alles jõuab veel avaneda. Ja issi arvutist avanevad vahel harva õpetlikud YouTube videod (et ikka teaks, mis häält teeb krokodill) või põnevad maailmad (legomehikeste uued seiklused Atlantise sügavustes). Ja sõltumata sellest, millised online-keskkonnad on populaarsed 5 või 10 aasta pärast, siis inimlikku koosolemise oskust või erinev olemise julgust tuleb tänastele tiigritittedele õpetada kanalist ja vahendist sõltumatultki.
3 kommentaari:
Viimasel ajal on hakanud levima nn must-valge mõtlemisviis olenemata elualast. Telekas on paha – meie kodus telekat ei vaadata. Suurte kaubanduskettide Poolast sisseostetud köögivili on jama, meie teeme kõik oma ostud Ökosahvris. Arvuti on paha, meie lapsed kodus arvutit kasutada ei või... Kui, siis ainult kooliülesannete täitmiseks. Sellise suhtumisega kasvatame aga ainult trotsi täis lapsi, kes sinu äraolekul silmad jõllis kõiki neid saateid vaatavad, mida te ise kuigivõrd väärtuslikuks ei pea. Naabripoisi sünnipäeval pruugitakse oksendamiseni kartulikrõpse ning mängitakse verdtarretavaid arvutimänge.
Kõik algab loomulikult kodust ning sellest, kui palju lapsevanem ise oma „online” aega järeltulijatele pühendab. Kas ta on lihtsalt „sisse logitult” kodustesse toimetustesse mattunud või tõesti klotsitorni ehitamise ning päevamuljete vahetamise aktsioonis? Kvaliteetaeg ja eeskuju on võtmesõnadeks igasuguse teadliku lapstarbija kujundamisel. Peame võtma aega, et tutvustada lapsele arendavaid ning eakohaseid arvutikeskkondi, ning selgitama, millised on peamised arvuti kasutamise reeglid.
Selleks kõigeks on vaja aga teadlikku lapsevanemat, kes tahab ja oskab oma last suunata. Nii tulebki alustada teadliku lapse kasvatamist tema vanemast – viia võimalikult palju informatsiooni meediasse (lehtedesse, peretemaatikat puudutavatesse ajakirjadesse). Miks mitte alustada muude facebooki ahelkirjade kõrval ka seda valdkonda puudutavate mõtteavaldustega?
Huvitav, aga udune ......
Selles suhtes olen nõus, et mingi asi pole must-valge. Usun, et mitmed ajakirjad on ka kirjutanud positiivsetest internetikasutustest. Aga siiski jääb mulje, et avalik arvamus on kas äärmuslikult optimistlik ja positiivne - nagu nt 2000ndete alguses või äärmuslikult negatiivne nagu praegu tihti. Aga teadlik ja tasakaalustatud on kindlasti oluline.
Postita kommentaar