9.23.2010

Sotsioloogilisest keskkonnast

Lapsevanemana olen endalt küsinud, mis oleksid need keskkondlikud mõjutajad, mis innustaksid lapsevanemaid minema e-õppesse lapsevanemaks olemist õppima.

Tüüpiline lapsevanem ju ei ole hädas oma lapse kasvatamisega seetõttu, et tal puuduks lapsevanemaks olemise oskused - vähemalt ei tunnista ta endale seda. Teemad, millest ta üle ei käi kuulutab ta ebaoluliseks või siis triviaalseks, millega laps peab ise hakkama saama. Isegi kui kõik tema ümber kahe käega peast kinni hoiavad tema ja tema lapse tegemisi pealt kuulates - saab ikkagi tihti rohkem selle üle ühiselt naerda, kui järeldatud, et ma/sa vist ikka ei oska tegelikult oma last kasvatada.
Provokatsiooniliselt arvan, et tagasi hoitakse jälle selle pärast, et ega ometi teise pinnule viidates mul palk silmast paistma ei hakka. Aga enamasti on see selline - see ei ole minu asi, kuidas sina oma lapsi kasvatad - suhtumine.

Tihti on tore kuulata 18-20 aastaseid krapsakaid noori inimesi, kes teavad täpselt kuidas peaks kõike tegema lastekasvatuses ning nad ütlevad selle ka kohe välja. Siis aga tulevad neil endil lapsed ja nii otse enam justkui rääkida ei taheta ju siis katsetused näitavad, et lapsed ei ole lihtsasti programmeeritavad ja keerulisemaid asju aega uurida ei ole. Minnakse kiiresti rajale - kasvatan nagu mind kasvatati - ma ju täitsa normaalne inimene.
Oluline on aga küsida, kas meie lapsed peavad olema sama normaalsed nagu meie või pigem peaks eesmärk olema, kuidas meie lapsed oleks oluliselt paremad ja edukamad ühiskonna liikmed kui meie oleme.

Samas ei usu mina, et lastevanematel üldiselt ei tule hetki, kus ta tunneb, et puudub hea vastus küsimusele"Mis ma siis nüüd (temaga/endaga) peale hakkan?"Ja tegelikult on sul alati vaid üks võimalus midagi teha ning alternatiivse variandi kohta ei saa iial tagasisidet, kas see oleks ehk ka mõjunud. Oleks ju siin just see koht, et haara klaviatuur ja mine otsi abi - aga ei minda. Võta endale 2 vaba päeva töölt ja õpi lapsevanemaks olemist - aga ei võeta.
Võibolla on siis küsimus selles, et:
- ei soovita sellest rääkida avalikus jutukas/foorumis, koos teiste omasugustega;
- ei teata ühtegi kohta, mida lapsvanemaks olemise teaduskeskuseks saaks pidada
- usutakse, et lapsevanema rollis tehtavad otsused tulevad sinu seest ja on oma loomuliku tekke põhiselt absoluutselt õiged ja paremaid tegelikult ei olegi
- Lapsevanema rollis ei ole aega piisavalt, et oma otsuste ja nende tagajärgede üle pikemalt arutleda.
Mis teie arvate - kommenteerige?

Samas mis võiks sotsiaalses mõttes motiveerida lapsevanemaks olemist õppima.
1. Lapse eest antavad puhkuse päevad võiks vähemalt osaliselt asendada lapse eest antavate koolituspäevadega. Koolituspäevad peavad enne võetud olema, kui puhkuse päeva saab:)
2. Koolitus lasterikastes peredes oleks kindlasti eriti teretulnud nii, et kogu pere on kaasatud, sest kui vaid lapsevanem püüab 5 või 6 lapse kõrvalt õppida süvenenult, siis mina usun, et pere ei ela seda kergesti üle. Kaasates e-õppesse terve perekond annaks aga äkki hoopis parema tõuke õppimiseks.
3. Kindlasti innustavad positiivsed lood sellest, kuidas teistel läbi koolituse on parem hakanud.
4. Kõige efektiivsem ga oleks minu meelest kodaniku algatus, kus igaüks oskaks ilma solvamata ja solvumata otsekoheselt rääkida sellest, kuidas tema tuttav lapsevanema rollis hakkama justkui saab.
5. Metoodik lapsevanemad. Alustaks lapsevanemale mentorite määramise programmi, kus algajale lapsevanemale annab pidevalt nõu üks konkreetne kogenud lapsevanem, keda siis vastavalt koolitatud on. Edukamad saaksid aga ise mentoriks hakata ja seeläbi mõjutada teiste perede heaolu ning õnne.

Jällegi - mis teie arvate, millised oleksid erinevate vajadustega lapsevanemate jaoks motiveerivad mudelid?

3 kommentaari:

Kristi ütles ...

Mis võiks motiveerida lapsevanemaks olemist õppida?
On vähe esmasünnitajaid, kes pole käinud õppimas seda, kuidas oleks õige last oma kõhus „kasvatada”. Samuti on käidud koos tulevase isaga õppimas, kuidas lapse ilmaletulekut toetada. Mingil (müstilisel :D) moel on suudetud nende etappide olulisus viia vanemateni. Ilmselgelt on tegu oluliste, kuid ajalises vääringus suhteliselt lühiajaliste perioodidega. Edukaks lapsevanemaks olemise mõistet pole minu teada viitsitud isegi lahti seletada, rääkimata siis õppimise populariseerimisest. Viimases Pere ja Kodu numbris ilmus intervjuu Eesti Panga asepresident Märten Rossiga, kes minu meelest ütles antud teemat silmas pidades kuldsed sõnad: „... Olen mõnele sõbrale öelnud, et ära sünnituse pärast muretse. Mõtle sellele, mis järgneb.”
Keskkond minu meelest ei soosi lapsevanemaks olemise õppimist. See viitaks just kui toimetulematusele ning abi vajamisele. Meil on aga maast madalast sisse tambitud seda, et ainult nõrk viib oma mure teistele arutada. Heaks tõukeks oleksid siin avaliku elu tegelased, kes julgeksid tulla välja oma lapse kasvatamisega seotud probleemidega ning olla eeskujuks oma muredele lahenduste otsimisel. Artikkel õiges ajakirjas koos sobivate tugiorganisatsioonide (k.a. veebikeskkondade) tutvustamisega (aadressid, telefonid, spetsialistide tutvustus) oleks abiks.
Mingisuguseid sunnimeetodeid ma ei toetaks. Oma lastesse tõsiselt suhtumine tuleb viia normiks! Selleks aga tuleb teemat üleval hoida, mitte ainult siis välja kraapida, kui keegi on internetiavarustes toimunu tõttu oma elust vabatahtlikult loobunud.

Kristi ütles ...

Miks on oluline luua lastevanemate veebipõhine tugi- ja suhtlussüsteem ?
Olulisuses ei kahtle ma hetkekski. Küll aga on küsitav see, kust võetakse ressursid nii tõsise asja ülalpidamiseks? Lapsevanemana ootaks ju oma küsimustele vastuseid reaalajas ning see nõuaks spetsialistide ööpäevaringset liinilhoidmist. Lisaks psühholoogidele, sotsiaalpedagoogidele ja arstidele peaks olema võimalik küsimusi esitada ka arvutiasjanduses tegijatele, sest teatavasti kipuvad me lapsed kooli minnes IT valdkonnas eest ära minema.
Samuti võib osutuda problemaatiliseks asjasse mittepuutuvate isikute aruteludest eemalehoidmine. WWW.perekool.ee näitel võin väita, et sealsetesse aruteludesse, mis puudutavad pereelu ning ka laste arengut, satub pidevalt lapsi ning noori, kes tekste risustavad.

Anonüümne ütles ...

Oleksin väga õnnelik sellise e-õppe üle. Mina olen 20 aastane 8 kuuse lapse ema. Loomulikult mul on mingisugused aimdused ja veendumused sellest kuidas tahan või ei taha oma last kasvata. Samas tahaks teada, kas neil ka reaalset alust on. Kuna me mehega nii noored oleme, siis kõik ümbritsevad vanemad inimesed jälgivad, kas me ikka saame oma beebiga hakkama. Tihti tuleb ette, et see vanem inimene tegi midagi teisiti ja siis tuleb põhjendada, miks ma nii teen ja kuskohast pärineb informatsioon. No okei siiani on asi piirdunud suuremalt jaolt lapse sööki puudutavate küsimustega kuid ega kasvatust puudutavad teemad enam kaugel pole. Seepärast otsingi praegu reaalset teaduslikku informatsiooni millele tugineda. Arvan, et perekool (jt foorumid) ei ole sobivaks kohaks kust teadmisi hankida. Samuti ei usu, et kõik kasvatusalased raamatud oma lugemist väärt on. Spetsialistide poolt koostatud e-õpe oleks just see, mida vaja..